Andres Roots: nii rõõmus ei ole ma laval kunagi varem olnud!

Neljas IDeeJazz saab hoo sisse džässi alglätetest – puhast deltabluusi kombineerituna svingi ja 60ndate instrumentaalrokiga esitavad silmapaistev Eesti bluusimeister Andres Roots ja kogemustega löökriistamängija Raul Terep. Eesti bluusi kuningaks nimetatud kitarristi Andres Rootsiga vestles TÜ raamatukogu fonoteegihoidja Avo Kartul.

Roots & Terep Liverpooli John Lennoni lennujaamas / foto Martin Eessalu

Kuidas tuli muusika Sinu ellu?

Lapsepõlves mängis kodus kogu aeg muusika. Seinast seina – klassika, jazz, rock, nii plaadi kui lindi pealt kui raadiost. Esimene heliplaat, mille ma ise ostsin, oli Deep Purple “House Of Blue Light”, ostetud veel Keila kultuurikaupade poest. Meil ju 80ndate lõpus-90ndate alguses eriti plaate saada polnud, nii et iga kord, kui isa välismaale komandeeringusse läks, andsin talle nimekirja kaasa, et “vaata, kas sa leiad”. Ja nii ta tõigi iga kord midagi – nii Little Walterit kui Wes Montgomeryt. Esimese Muddy Watersi ostsin ise Kopenhaagenist ja üks sealne tuttav salvestas mulle sealse raadiojaama vinüülilt kassetile ka Robert Johnsoni täieliku kogu. Muddy Waters lõi kohe pahviks, Johnson krõbises hullusti ja temaga läks ikka mõni aasta aega, enne kui kohale jõudis. Ilmselt nappis veel elukogemust.

Esimene muusikaline elamus?

Vanaisa Osvald Roots oli eluaegne tuletõrjuja, nagu tema isa August enne teda, ja tal oli nõrkus puhkpillimuusika vastu – käisime regulaarselt jalutamas ja kui kuskil puhkpilliorkester mängis, siis läksime alati kuulama, eriti kui tegu oli pritsimeeste orkestriga – oli ikka uhke vaadata küll, kuidas päike torude ja kiivrite pealt vastu läikis! See võis olla teises klassis, kui kooli tuli esinema sõjaveteranide orkester. Prillidega poiss, ikka esimesse ritta istuma, ja kui nad siis oma torudest esimese törtsu panid, siis oli mul kõrvakuulmine mitmeks päevaks läinud – see oli esimene tõsine rokenrolli-kogemus!

Esimene bluesielamus oli aga Pärnu Jazz Fiestal John Hammondi kontsert; meie ei teadnud tast midagi, aga isa Harry luges lehest, et mees mängis koos Eric Claptoniga, ja arvas, et peaks minema; mina lugesin, et mängis koos ka Jimi Hendrixiga, ja arvasin, et peaks minema jah. Läksimegi; enne esines üks tuntud Eesti ansambel, neil oli uhke valgusmäng ja tossumasin ning tegid ühe lisaloo teise järel; istuda kuskile ei olnud, jalad olid väsinud, kõik tegid suitsu, mina siis veel mitte, nii et hingata polnud ka midagi… Siis tuli aga Hammond lavale oma dobro ja suupilliga ja hakkas mängima. Polnud tal lavashow’d ega midagi, aga korraga oli selline tunne, et päike tuli välja – ei olnud jalad enam väsinud ja hingata oli kerge… Nii ta läks.

Millal ise muusikat tegema hakkasid? 

Minu esimene muusikaline ülesastumine oli trummarina pioneeride paraadil, isa kitarri vastu tekkis  alles siis tõsisem huvi, kui kuulsin AC/DC albumit “The Razor’s Edge”. Isa näitas mulle akordid ette ja ütles, et pill on siin, lugu on seal lindi peal – mine ja mängi. Tema õpetajaks oli ülikooli ajal olnud omaaegne Fixi kitarrist Mait Eelrand.

Isa näitas akordid ette, see oli algus. Aga edasised muusikaõpingud?

Andres Roots / foto Siim Andrespok

Tartusse tulles võtsin kolm kitarritundi Halvo Liivamäelt, kelle õpetajaks oli olnud teine Fixi kitarrist Jüri Rosenfeld, ja ühe tunni sain juhuse läbi öösel teoloogide majas ühelt sakslasest teoloogiaprofessorilt, keda oli North Carolinas akustilist bluesi mängima õpetanud Big Boy Henry. Õppinud olen kõigilt, kellega hiljem on olnud õnn koos mängida – näiteks Honeyboy Edwardsilt, kes oli juures juba siis, kui Robert Johnson 1938. aastal ära mürgitati.

Aga ülejäänu tuli raadio ja raamatute abil endal välja nuputada, YouTube’i siis ju veel polnud. Soome riigiraadiost tuli igal esmaspäeval Esa Kuloniemi bluesisaade, seda ma kuulasin ja lindistasin ja sain sealt suurema osa bluesialastest teadmistest – leidsin Dr. Johni, Junior Wellsi ja Buddy Guy, Gatemouth Browni, Bukka White’i jne. Saade on muide tänaseni eetris ja üle interneti ka Tartus kuulatav.

Veel keskkooli ajal palusin, et isa tooks mulle välismaalt Hendrixi biograafia “Electric Gypsy”, see aga oli poest otsas ja ta ostis hoopis Victor Bockris’e kirjutatud Keith Richardsi eluloo. Sealt jooksid kõik nimed läbi – Django Reinhardtid ja Miles Davised, ja eks ma hakkasin selle põhjal jälgi edasi ajama. Juba Tartu vahet käies leidsin juhuslikult ühest Tallinna raamatupoest Mezz Mezzrow algselt 1946. aastal ilmunud autobiograafia “Really the Blues”,  mille tegelasteks on näiteks Louis Armstrong ja Sidney Bechet, ja see on mulle muusikaraamatutest kõige suuremaks inspiratsiooniks olnud.

Lemmikud? Mõjutajad?

Kui üleüldse, siis näiteks Bob Dylan ja Deep Purple ja Chuck Berry ja… Kui slaidkitarristina, siis Muddy Waters, Johnny Shines, Tampa Red, Earl Hooker, Mississippi Fred McDowell. Kui jazzis, siis kindlasti Django Reinhardt, Wes Montgomery, Charlie Christian – aga ka varajane Armstrong, Bechet, Ellington, Jimmy Smith, Miles, Mingus…

Slaidkitarri osas olen saanud väga palju inspiratsiooni ka trombooni- ja klarnetimängijatelt. Üks esimesi lap steeli mängijaid, western swingi legend Bob Dunn oligi algselt ju tromboonimängija, ja mitmes mõttes ongi töövõtted samad, eriti madalamas registris. Kõrge ots kisub jälle klarnetiks ära – kui ma midagi kahetsen, siis seda, et lapsepõlves klarnetit ei taibanud õppida.

Jazzmuusika ja –muusikud kõlab Sinu jutust pidevalt läbi. Svingi kuuleb ka Sinu kitarrimägus. Blues ja jazz? Blues või jazz?

Tartus ühikas sai sõpradega vanu jazziplaate kuulatud ja arutatud, et kui ometi saaks sellise muusika kitarribändi konteksti üle kanda… Esimene wah-pedaalgi sai 1998. aastal ostetud mitte Hendrixi jaoks, vaid selleks, milleks see algselt konstrueeriti: et keelpillist välja imeda puhkpillile iseloomulikke intonatsioone ja kõlavärve. Nii et kui ma enda muusikaga seoses svingist räägin, siis ma ei mõtle tegelikult neljakümnendate bigbändisvingi, mis iseenesest on ju ka tore, vaid seda natukene varajasemat, väiksemate koosseisude muusikat – seda kiputakse viimasel ajal küll dixielandiga ühte patta panema, aga erinevus on tegelikult sama suur kui Little Richardi ja Cliff Richardi vahel.

Raul Terep / foto Siim Andrespok

Raul Terep jälle on üle kümne aasta trumme mänginud Tartu Ülikooli Akadeemilises Puhkpilliorkestris Popsid, nii et see suure bändi “taust” on meil duona ka olemas, aga eks Raul tahab ikka vahepeal rokkida ja meie formaat võimaldab seda üsna ohtrasti. Igasugustest stiililistest pretensioonidest otsustasime me loobuda juba siis, kui Roundabout instrumentaaltrioks muutus, ja oleme nüüd süüdimatult kokku ja segi keeranud kogu selle muusika, mida me elu jooksul kuulnud oleme… Kui vaadata viimase paari aasta kontserdifotosid, siis nii rõõmus ja rahulolev ei ole ma lava peal küll kunagi varem olnud!

Ole hea, visanda oma eelnenud muusikutee…

Esimene bänd oli 1996, 1998 lootustandvaima instrumentalisti-auhind Tartu tudengibändide konkursilt. 1999 võitsime sama konkursi punkjazz-trioga Yellowphant, siis sai Wantoniga Saksamaal käidud ja 2000. aastal loodud bluesrocki orkester Green Bullfrog – teine kontsert oli Augustibluusi pealaval ja sügisel võitsime jälle tudengibändide konkursi.  2003. aastal sai sellest akustilisem Bullfrog Brown, mis teatavate koosseisu-muutustega tegutses 2010. aasta sügiseni. Esinesime regulaarselt Suurbritannias ja Soomes, aga ka Prantsusmaal, Tšehhis ja Slovakkias, Poolas, Lätis, Leedus, salvestused jõudsid suisa viie mandri raadiosaadetes kõlada, jne. 2005. aastal sai juba Raul Terepiga trummidel tuuril saadetud ka New Orleansi klaverimängijat Eddie Baytost.

2010 ilmus esimene sooloplaat, ilmumise õhtul sündis laval ansambel Andres Roots Roundabout, millega on ilmunud veel kaks albumit. Tuuritanud olen viimastel aastatel ka Soome suupillimängija Ismo Haavisto ja inglise suupillimängija Steve Luryga ning mänginud külalisena erinevate Soome bluesi-, rocki- ja zydeco-artistide salvestustel. Ja nüüd on siis Roots & Terep.

Kas plaanid tulevikus ka „päris jazzi” mängida?

Ma olen eluaeg olnud väga halb pikaajaliste plaanide tegija… Aga üks helesinine unistus mul on küll juba pikemat aega selles suunas, kuid seal ma ise pillimehena osaleda ei tahaks – nimelt oleks hirmus tore võtta need lood, mis ma olen kirjutanud New Orleansi jazzile mõeldes, ja lasta nad linti mängida “õigel” koosseisul: kornet, tromboon, klarnet, tuuba, trummid, bändžo. Aga see oleks nii töömahukas ettevõtmine, et vaevalt ma selleni kunagi jõuan.

Plaate on Sul erinevate koosseisudega ilmunud juba üle kümne. Mis teoksil?

17. novembril ilmub mullu sügisel Shetlandi Bluesifestivalil Steve Luryga salvestatud album “Live In Lerwick”. Üks teine auhinnatud inglise laulja ja kitarrist, kelle nime ma praegu ei nimeta, tahab teha albumit minu lugudest ja kasutada minu slaidkitarripartiisid sisuliselt sämplitena; need lood tuleks enne aasta lõppu välja valida ja kitarripartiid linti mängida. Uuel aastal tulevad Tartusse salvestama kaks Soome zydeco-meest, kes tahavad nii mind kui Rauli stuudiosse toeks… Ja juba aastast 2012 salvestame me veel ühte Roundabouti albumit, millel löövad kaasa valitud vokaalsolistid meilt ja mujalt – suurem osa sellest on valmis või peaaegu valmis, aga kogu aeg tuleb midagi vahele. Tuleval aastal loodame siiski selle ka kaante vahele saada.

Sinust on kirjutatud, kuid Sa ise oled ju ka kirjutaja. Kus ja kui palju?

No päris pikka aega ma ju ajakirjaniku, tõlkija ja toimetajana leiba teenisingi. Kuni ühel hetkel sain aru, et tahaks ikka ise ka midagi teha, mitte ainult teiste ettevõtmistest kirjutada… Nii et praegu on kirjutamine rohkem hobi – regulaarselt kirjutan ainult Soome veebiajakirja Blues-Finland.com jaoks, aga kirjutisi on ilmunud kõigis Eesti päevalehtedes, ajakirjades Muusika ja Kitarr, Sirbis – ja siin-seal Ameerikas, Inglismaal, Saksamaal, Hollandis ja isegi maailma vanimas bluusiajakirjas Jefferson Blues Magazine, mida antakse välja Rootsis. Kui aga tellitakse ja jõud teemast üle käib, siis kirjutan.

Veidi üle kahe aasta oleme kolleegid Tartu Ülikooli Raamatukogu fonoteegis. Kuidas Sina kui muusik tunned ennast raamatukogunduslike reeglite ja eeskirjade maailmas?

Fonoteeki tööle sattumine oli üks õnnelik juhus. Olin juba tükk aega tundnud, et peaksin ennast harima sellise muusika osas, mida oma peaga ei taipakski otsida, ja paremat kohta kui TÜR fonoteek oleks raske leida. Ega ma ennast juriidika- või kokandusraamatuid laenutamas ka ette ei kujutaks, kuid fonoteegis tunnen ennast igati hästi.

Andres Roots / foto Leif Laaksonen