Sirp: Kolmepäevane jalutuskäik tänava päiksepoolel

Avo Kartul / 14.11.2014 / Sirp

Neljas „IDeeJazz” on lõppenud. Tartu jazziklubi hingab edasi oma aktiivses elurütmis. Mis jäi meelde? Kindlasti festivali perfektselt läbi mõeldud ja teostatud korraldus. Pilkupüüdvad afišid ja trükised, aktiivne teavitus ühismeedias ja atraktiivne valguskujundus esinemispaikades on kujunenud festivali firmamärgiks. Kuid õige muusikapeo meeleolu loob ikkagi esinejate valik. „IDeeJazz­il” jätkati senise programmijaotusega. „ID+” pakkus rütmihommikuid lastele ja rütmimuusika tudengite kavasid, „IDeeFookus” veidi nostalgilist jällenägemisrõõmu ja põhiprogramm muusikaliselt üsna kirevat läbilõiget eesti jazzist.

Kostümeeritud „füüsikute” E=mc2 mõjus aktuaalsemalt ja ehk hirmutavamaltki kui 31 aastat tagasi. Üheks põhjuseks kindlasti tõdemus, et sõjategevus (toona Afganistan) on jõudnud Euroopasse, teisest küljest on Peeter Volkonski juhtimisel esinenud muusikud elu- ja muusikakogenumad ja veenvamad. Volkonski kirjutatud, räägitud-lauldud ja dirigeeritud „Viis tantsu viimsekevade hommikul” oli mõjuv (hoiatus)etendus, rännak progerock’i hiilgeaegadesse. Publik tänas tormilise aplausi ja püstitõusmisega.

Festival oli äärmiselt ühtlane ja kõrgel tasemel. Piir „ID+” tudengite ja põhiprogrammi vahel oli tinglik, sest paljud noored muusikud astusid eri koosseisudega üles mõlemas kategoorias. Eelmise aasta tudengi-üllataja, akordionimängija Maimu Jõgeda ansambel Maimztet avas „IDeeJazzi” teise päeva õhtuse kontserdiploki. Rõõmustas, et esimest sünnipäeva tähistav ansambel on jõudsalt edasi arenenud. Ansamblijuhi kõrval on komponeerima hakanud ka teised. Kava oli ilus, mahe ja põhjamaiselt karge mõtisklus, mis jättis ruumi vaikusele ja sillerdavale pikale toonile. Karl Madis Pennar kitarril ja Tõnis Koppel bassil toetasid tundlikult akordionimängu. Lauri Kadalipu löökriistamäng on läinud nõtkemaks ja kindlamaks. Minimalistlik, improvisatsiooniline ja rõõmus särasilmne kontsert.

Esimese üllatuse pakkus avapäeval Five Quarters Quintet kavaga „Tribute to Wes Montgomery”. Kitarrist Jaanis Killi juhtimisel festivaliks kokku tulnud koosseis oli võtnud äärmiselt keerulise ülesande – tuua kuulajateni jazzkitarri ühe alustala Wes Montgomery huvitav ja keeruline helikeel. Noored pillimehed olid lähenenud loominguliselt, juba koosseis oli põnev (kaks kitarri, viiul, bass ja trummid), sellise ansambliga ei mänginud Montgomery iial. Jaanis Kill kandis rohkem suurmeistri vaimu, olles kõlalt sarnane ja kasutades akordimänguks iseloomulikku pöidlatehnikat, teine kitarrist Johannes Laas nautis pigem vabadust olla ta ise. Kuulata sai huvitavalt võistlevaid duette. Andku kitarripoisid (ja Wes!) mulle andeks, aga võitjaks osutus hoopis Kristjan Rudanovski viiulil. Nii ennastunustavat, tehnilist ja kaasakiskuvat jazzviiuldamist pole meie lavadel kuulnud väga ammu. Tundub, et üks tühimik meie jazzimaastikul on täitumas. Oleks tänamatu jätta mainimata soliste targalt toetanud rütmigruppi (Tõnis Koppel bassil ja Kalle Kindel trummidel).

Blues on jazzis pidevalt esindatud olnud. Tudengiprogrammi „Jazzi viis verstaposti” avalõik oli pühendatud blues’ile, tänapäevase blues’i nägemust kandsid entusiastlikult eelmainitud Jaanis Kill ja Johannes Laas. Festivali avakontsert pakkus aga hoopis teistlaadset blues’i-tõlgendust, rännakut juurte – delta blues’i juurde. Kitarrist Andres Roots esindab üsna harva esinevat blues’i-stiili: väga heale slide-kitarritehnikale lisandub suurepärane akordimäng ja oskuslik bassipartii samal ajal. Roots räägib: „Süüvides delta blues’i kitarristide Johnny Shinesi, Son House’i jt mängu, leidsin, et sisuliselt mängib kitarrist jazz- või rock-bändis seda, mida klaverimängija teeb ühe käega – soolot või rütmi. Kuna klaverimängijat minust enam ei saa, tuleb katsuda kuidagi see teine käsi ka sinna sisse saada.” Rock’i ja orkestritaustaga trummar Raul Terep sekundeeris oskuslikult ja nii sai publik osa stilistiliselt üsna kirevast (mitte ainult) blues’i-kavast.

Järgmise lõigu pühendan plaadi­esitlustele. Kaspar Kalluste trummidel, Joel-Rasmus Remmel klahvpillidel ja vokalist Laura Remmel moodustavad improvisatsioonilise koosluse Carrot Lights. Ansambel tutvustas omanimelist heliplaati. Muusikute grupiimprovisatsioonist kantud üksteisemõistmine jäi paraku fragmentaarseks, sest tervikut kippus varjutama liigne plaadipromomine. Alles lisapala jooksul avaneti jäägitult, vokaalse improvisatsiooni kõrgpilotaaži täiendas põnev klaveripartii, kõike juhtis virtuoosne löökpillitöö.

Kitarrist Jaak Sooääre koostöö vene saksofonisti Aleksei Krugloviga on olnud viljakas – tehtud on juba viis heliplaati. Kruglov-Sooäär Quartet esitles oma teist, festivali ajaks valminud plaati „The Mighty Five” ehk „Võimas Viisik”. Kvartetis löövad kaasa bassist Mihkel Mälgand ja trummar Tanel Ruben, eesti jazzi raskekahurvägi. Tuntud teemasid kasutatakse jazzis pidevalt, pole vahet, kas need on nn jazzistandardid (kunagised poplood) või populaarsed klassikateemad (neid on tihti armutult ekspluateeritud popmuusikas). Muusika kvaliteedi määrab ikkagi teema varieerimine ja see, mida muusikud lisavad. Plaadile olid valitud XIX sajandi vene „Võimsa Rühma” heliloojate ülipopulaarsed teemad. Head muusikud teevad imet. Millise elegantsi ja kergusega vormisid nad tuntud teemadest nauditavad improvisatsioonid. Kuulsime huumoriga segatud banaalsevõitu pateetikat, blues’ilikke kõlasid, mis kasvasid üle tõeliseks (proge)rock’iks, et anda maad minimalismile või vabaimprovisatsioonile. Uskumatult hea kontsert.

Samal, Uue teatri laval esinenud Heliotroop pakkus festivali suurima elamuse. Nii kompositsioonid, tekstid kui esitus oli perfektne. Pianist Kirke Karja ja bassimängija Mingo Rajandi jätavad kindlasti jälje meie (jazzi)heliloomingusse. Milline õrn ja ilus teema on Kirke Karja „Oktoober” Tõnu Õnnepalu tekstile! Kuid on veel üks oluline nüanss – laulja Kadri Voorand, kes paneb teemad ja tekstid elama. Võimas kolmik: Karja, Rajandi, Voorand, keda Priit Pajusalu Tartu Postimehes naljatades nimetas „tüdrukuteks ketsides”, on eesti jazzis (kas ainult?) midagi erakordset. Kõrgtasemelise tuumikuga musitseerisid suurepärased pillimehed Meelis Vind bassklarnetil (koostöö juba Avarus Ensemble’i esinemistelt), Eno Kollom trummidel ning huvitavaid ja meisterlikke soolosid mänginud Marek Talts (asenduskitarrist! – plaadil mängis Madis Meister). Heliotroop ei pööranud tähelepanu ilmunud (muide, väga heale!) plaadile. Lisandunud oli kaks uut kompositsiooni ja lavalt kuuldu võis üksjagu erineda (ikka paremuse poole) plaadile sissemängitust. Mingo Rajandi „Ennemuistse jahipüssi kuul” (tekst Andres Ehin) oli nii lummavalt võimas, et festivalile tasus tulla ainuüksi selle pärast.

Üllatus ootas ka laupäevaöises Genialistide klubis. Pärast igati meeldivat Tartu tudengite gruppi Innersound (vokalist Helina Hokkanen) tuli lavale cirkl. Sisuliselt oli tegu plaadiesitluskontserdiga. Liis Ring/cirkl oli kutsunud live’i tegema kitarrist Karl Petti, tänu millele erines kontsert plaadimaterjalist. Kahju, et cirkl oli sattunud esinema öisesse saali tantsulembese publiku ette. Hämmastas elektroonika äärmiselt delikaatne ja nüansirikas kasutamine. Kõige parem oli aga Liis Ring lauljana. Vaoshoitud, sordiini all, aga sügava jazzitunnetusega. Olin rahul, et olin tulnud kontserdile „puhta lehena”, plaati kuulamata. Hiljem oli kahju, et cirkl ei esitanud plaadi nimilugu „Fables of a faraway land” ehk „Mõistulood kaugetest maadest”, millest kumas läbi Liis Ring kui hea jazzlaulja, kes saadab ennast klaveril.

Järgmised kaks kontserti – Cyber Café (Sofia Rubina, Villu Veski, Sander Mölder) ja live-d’n’b kooslus SoundHouse (laulja Jana Abzalon) jäid pelgalt tantsuliseks taustaks. Eks oli siin oma roll ka juba 12 tundi kestnud kuulamismaratoni tõttu hägustunud vastu­võtuvõimel, aga arvukas tantsijapere oli rahul.

„IDeeJazzi” lõppkontsert anti Ahhaa keskuse kohvikus. Tõnis Mäe mõtlik-vaikne esinemine oli kui sõnalis-muusikaline meditatsioon. Festivali lõpetas Jana Kütt Quintet. Juba varem võimeka jazzlauljana esinenud Kütt on arenenud lauljana, ent näitas end ka hea improviseerija, ansamblijuhi ja arranžeerijana. Jazzistandarditest koosnev kava oli nauditav. Lisalugu „On the sunny side of the street” pani tasemel festivalile päikselise lõppakordi.

Allikas: sirp.ee

Author: IDJ

Share This Post On