Cirkl – Liis Ring ja Karl Petti – ilmutasid hiljuti oma esimese atmosfäärilise ja omalaadselt popmuusika puudutusega debüütalbumi “Fables of a Faraway Land”. 1. novembri õhtul Genialistide Klubis kõlav heliilm edastab kujutluspilte ja tundmusi, arutleb olnu ja tuleva üle. Cirkli muusika mõte on puudutada – panna inimesi “tundma midagi”. Duo hinge Liis Ringiga vestles melomaan ja jazzi-kirjamees Kristofer Soop.
Cirkl / foto: Renee Altrov
Oled teinud muusikat mitmetes kollektiivides nagu näiteks Animal Drama, Talamak ning Sinu loominguline ampluaa ulatub kooriseadetest poprokini. Nüüd siis esimest korda täiesti oma – cirkl. Kas aeg sai küps?
Jah – tegelikult olen cirkli asja ajanud kogu aeg paralleelselt, see muusika on minuga pikalt kaasas käinud, kuid pole julgenud lihtsalt varem avaldada. Kirjutasin nii öelda sahtlisse, kuna alati kui loo valmis sain, tundus, et see pole piisavalt hea. Alles 2012. aastal sain valmis mõned lood, millega tekkis tundmus, et võiks avalikkuse ette tulla.
Kas tegid seda kõike varem siis täiesti üksi?
No mitte keegi, isegi kõige lähedasemad inimesed ei olnud kuulnud neid lugusid.
Kuidas leidsid Karl Petti ja otsustasid, et võiksite koos muusikat teha? Muusikat, mis on Sulle nii isiklik ja Sinuga nii pikalt kaasas käinud?
Vot juhtus nii, et juba Talamakki tehes sain aru, et me klapime Karliga muusikaliselt hullult hästi. Lisaks sellele on Ta üks mu parimaid sõpru ning mõtlesin, et kui üldse kellegagi, siis temaga.
Lisaks erinevates kollektiivides mängimisele oled käinud ka mitmes erinevas muusikakoolis Eestis ning nüüd siis Rootsis. Mis rolli mängib kool muusika õppimise ning tegemise juures?
Ma olen mõelnud sellele kahte pidi. Miks ma üldse hakkasin muusikat kirjutama on see, et käisin muusikakoolis ning sain sealt inspiratsiooni. Näiteks kui Oleg Pissarenko näitas mulle mingit uut akordijärgnevust, siis mõtlesin, et ohh – see on nii lahe. Hakkasin seda hiljem kammima ning tekkiski uus idee. Muusika õppimine on inspireeriv.
Teisalt on see vahetevahel ka piirav, eriti kui all on tugev teoreetiline põhi. Siis tahaks justkui raamidest välja saada, kuid tahes-tahtmata kipud uut lugu tehes seda ära retsima.
Et ükski filoloog ei ole hea kirjanik?
Just, peab oskama ennast distantseerida. Kasutama teadmisi vaid siis kui vaja, neisse kinni jäämata.
Lembit Saarsalu on kord öelnud, et muusika tegemisel mängib rolli kõik, mida inimene teeb, milliseid raamatuid loeb jne. Mis Sa sellest arvad?
Väga õigesti öeldud. Mis see muusika on – see on millegi väljendus, tuleb inimese seest.
Liis Ring / foto: Renee Altrov
Millega vabal ajal tegeled? Kas on midagi ka muusikamaailma välist, mis Sulle helimaailmasse ideid kaasa annab?
Ma käin ennast aeg ajalt looduses laadimas. Käin metsas, kuulan linnulaulu ja vaatan linde.
Oled salaornitoloog?
Jah, mul on üks linnuraamat ka, siis ma sealt vaatan, et mis lind on. Muusika on tegelikult nii kõikehõlmav, eriti kui seda veel ise teha. Seepärast üritan kogeda kõike, mis mu ümber on, võimalikult laialt ning rääkida inimestega, kes ei ole vaid muusikud, et mitte jääda ühekülgseks.
Mis on Sinu jaoks muusika juures oluline nii seda tehes, kui kuulates. Mis on need taandatud kandvad talad, mis peaksid head muusikat üleval hoidma?
Kõige olulisem on see, et muusika taga oleks midagi, peale kõige selle tehnilise mis seal on. Ma ei ütle, et peaks olema mingi tekst või kindel ülesehitus. Vahest mingi hing – seest tulnud.
Minu jaoks on oluline ka sünergia, mis on inimeste vahel, kellega sa muusikat teed. Kui see tekib, siis see tunne on fantastiline. Seda ei koge väga tihti. Tahes tahtmata mängime me ka muusikutega, kes ei mõtle nii nagu meie. Seepärast hindan ma muusika tegemise juures väga koostööd, mis viib sünergiani.
Kas on võimalik ka vastupidi, et lugu tundma õppides Sa leiad selle? Näiteks – kas jazz-standardisse on võimalik selliselt sisse elada, et leiad sellele hinge?
Muidugi on. Lugu mängides ja õppides sa lood sellele oma maailma ümber. Tähtis on, et sa leiad tähenduse ning lavale minnes ei lähe muusikat lihtsalt ära tegema.
Ausus on muusika tegemise juures oluline. Muusikat ei saa teha nii, et jätad mingid asjad ütlemata. Täpselt nagu inimsuhetes. Seepärast mulle meeldibki Karliga muusikat teha, et me saame teineteisele oma arvamust ausalt välja öelda. Selle tulemusel kaovad barjäärid ära ning muusika, mis sünnib, on siiram.
Kuidas cirkli lood sünnivad?
Varem tõin ma oma lood proovi ja vaatasime koos, mida lisada, mida ära jätta, kuid uuemate lugudega olengi ma jätnud kõik kitarripartiid näiteks lahtiseks, et ka Karli loomingulist poolt avada. Nii on endal palju huvitavam ja tõenäoliselt ka teistel.
Kuidas peaks cirkli kontserdile tulema, seda muusikat kuulama? Milline peaks olema häälestus?
Ei peakski kuidagi valmistuma, midagi ootama. Peaks tulema puhtalt kuulama ja lihtsalt laskma mõttel voolata. Ma ei taha kunagi kuulajale öelda, kuidas ta peaks olema. Isegi, kui see muusika on mulle väga isiklik, minu päevik või nii, siis kuulaja ei pea seda teadma. Ma tihti ei taha isegi lugude pealkirju öelda, sest see juba loob mingid raamid kuulaja jaoks.
Intervjueeris KRISTOFER SOOP
melomaan ja IDeeJazzi reporter
22.10.2014
Foto: Jassu Hertsmann / TJC
