Jazzi Pala Nr.14 / Tiit Kusnets, Klassikaraadio / 1.12.2013
Mõttega muusikapidu:
Tartu jazz- ja rütmimuusika festival IdeeJazz 2013
1.-3. november
Visiitkaart
See, et mõni mõte on iseenesest lihtne, ei välista, et ta hea on.
Millised mõtted IdeeJazzi kannavad, selle kohta võis saada aimu ja kuulda arvamusi – nii pillimeeste ja -naiste poolt otsesõnu mikrofoni mõlgutatuna kui ka mõistagi hoopis tihedamini mitmesugustes muusikalistes vormistustes – festivali erinevatelt lavadelt kolme novembripäeva kestel korduvalt. Tartu Jazzklubis ja Tartu Uues Teatris, Genialistide klubis, Salemi kirikus ja Tartu Linnamuuseumis.
Sõnad järgnevad on võetud aga muusikapeo peakorraldaja Oleg Pissarenko suust. Aeg oli siis alles kuu-poolteist enne festivali ja koht, kui mälu ei peta, paar kilomeetrit Jõgevalt Tartu poole. Kui siinkribija pikema kiusamise järel, et seletagu ikka võimalikult lühidalt ära, miks ta selle IdeeJazziga juba mitmendat aastat mässab, kostis mees – „Selleks, et nendel, kel on oma muusikaga midagi öelda, oleks koht, kus seda teha, sest siis on neid rohkem kuulda ja näha”.
Ega palju lühemalt vist saakski. Muide, IdeeJazzi ühel visiitkaardil, mida nimetagem siinkohal mugavuse mõttes voldikuks, on rõhutatud veel taolisi märksõnu nagu „heakõlalisus, improvisatsioon ja idee”. Hüva. Olgu nii. Kui ka kaks neist kolmest samaaegselt end muusikas tunda annavad, võib tulemus olla põnev ja rohkemgi veel. Kui lausa kolm kolmest, siis seda enam. IdeeJazzi ligemale kahekümne südmuse seas – kuhu mahtusid tudengikontserdid ja lasteüritused, uute plaatide esitlused, värsked koosseisud ja eriprojektid – kohtas sarnaseid kahe- ja kolmelisi tabamusi õige sageli. Kuid eks oli noidki puhke, kus peale „heakõlalisuse” muud suurt kõrva ei hakanudki.
Meistrid, sellid
Kolmepäevane festival kujutas endast, kui jalgratturite keeli kõnelda, kaunis kurvilist mitmepäevasõitu. Mis, nagu teada, vahel algab proloogist – enne kui asi päris ametlikuks läheb. IdeeJazz 2013 algas, uskuge või mitte, „Haiguste raviga” – Amy Winehouse’i lauluga „Rehab”, mille kandis kebjalt ette Elleri-kooli tudengite duo Hokkanen & Laas, vokaal ja kitarr. Ametliku avangu tegi saksofonist Ivo Lille Grupp, kontsert-esitledes oma uut CD-d, mille voolujoonelist ja viimistletud popp-funk-jätsu oli istukil-asendis isegi natukene naljakas klubis kuulata – sedavõrd sihilikult, ohjeldamatult tantsuline oli see oma loomult. Hoiatus ansamblile Regatt: sinna linna, kust just Ivo Lille mehed on vihinal läbi tantsinud, pole teil niipea mõtet minna 🙂
Avaõhtu järgmine uudseplaadi tutvustus tuli Helin-Mari Arderi bändilt. „Ununenud unistused” võlusid vastsete seadetega – kõik, ühe erandiga, laujatarilt endalt – onu Oti tekstidele loodud tuntud ja vähemtuntud lauludest, mil nüüdest küljes pehme bossalik pai, muudmoodi soe latiinolik läige ja-või jätsulik jume.
Elleri-õppuritest koosnevaid satse jätkus järgmissegi päeva. Enamus neist esines südilt, mõni suisa suurepäraselt. Maimu Jõgeda eestveetud Maimztet oli selle festivali ehedamaid üllatajaid (ei, mitte ainult siinkribija arust) ning nende vaat et vahemereliselt õhulise minekuga akordioni-džäss võinuks kaunistada festivali pealavagi samal õhtul Uues Teatris. Teine leebe üllataja ilmutas end pühaba. Eesti-Taani duo A&B Section, Britta Virves klaveril ja Anna Roemer kitarridel, pajatas kergetest kordustest ja variatsioonidest punutud impressionistlikke kalendrilugusid, toeks Salemi kiriku soosiv akustika.
Kogupaugud, ilutuled …
Lauba õhtal tõmbus Uue Teatri saal publikust tõsiselt pungi. Eelkõige muidugi Messi ootuses. Hoolega ettevalmistatud loominguline kummardus Grünbergi ja Co. progressiivsele rockile 70. keskelt – seekordseiks kummardajaiks Mihkel Mälgand, Virgo Sillamaa, Raun Juurikas, Kaspar Kalluste, Erik Meremaa, Ott Leppland – kukkus välja küllaltki tõsiseltvõetav, parajalt aupaklik küll, aga mitte kramplik ega saamatu. Pealegi sai publikum kuulda-näha laval mõne heldimapaneva minuti jagu ka päris-Messi: Grünbergi, Elmu Värki, Mati Timmermanni, Ivar Sirpat, Leho Lättet.
Tõeline tulevärk, kummatigi, toimus mõnegi kuulaja meelest samas saalis veidi varem. Tanel Rubeni kvintett, mis õigupoolest oli kvartetiks kahanenud ja ilma lausa kahest põhikoosseisu tegijast, näitas ometi veenvalt, kui väga elusalt ja võimsalt võib džässi mängida. Rubeni kompositsioonid, Kadri Voorandi vokaal ja tekstid, Kristjan Randalu ja teiste soolod – sellest kõigest tulvas jõudu ja õrnust, improvisatsioonilist julgust ja tihedat muusikalist mõtet, pritsis tuld ja sädemeid. Tõsiasi, et kontrabassi-Remmeliks oli asjaolude sunnil mitte Taavo, vaid poeg Heikko, tasub samuti mainimist. Juunior mängis peaaegu et seeniori vääriliselt.
Üksikuist asjust, mis pigem hämmeldasid ja meelehärmatist tekitasid, piirduksin üheainsa nimetamisega. (Nagunii, kahtlustan, hakatakse sedagi kunagi-kusagil mulle kõvasti nina alla hõõruma, ja veel kõige jämedamateralise liivapaberiga, arvata on. Aga olgu.) Vat ei saanud pihta, miks ansambel MiaMee, milles teevad kaasa koguni kaks Eesti tõelistest tippinstrumentalistidest ja kogenumatest improvisaatoritest, ei püüagi nagu olla midagi enamat kui – suuremalt jaolt – üks lihtsalt sile ja tubli Islandi või Norra indie-bänd? Aga – ega see pole kaugeltki ainumas asi, millest ma siin ilmas aru ei saa…
Tangostki „aru saamiseks” ei ole ma kindlasti piisavalt argentiinlane, ega isegi soomlane mitte, aga. Jaak Lutsoja ansambli ja sopran Kersti Ala-Murri graatsia ja peentunnetusega esitatud Piazzolla-kavast pöördesse sattumiseks pole rahvuslik eelsättumus ilmselgesti vajalikki. Minge nende kontsertidele, palun, kui vähegi saate. Tõsiselt.
Olev, olnu, tulev
Kuivõrd festivali ennast märgati, kas teda näha ja kuulda ikka oli? Oli, oli. Ohtrasti ja läbimõeldult. Linna- ja telepildis, raadioeetris ja virtuaalses ruumis. Päris piisavalt. Eriti festivali eel ja ajal. Nii et märgati ja võeti kuulda, tuldi kohale ja kuulati. Järelkaja võinuks olla muidugi pikem ja mitmekesisem, sest IdeeJazz väärib seda kahtlemata. Nii tähelepanu kui toetust. IdeeJazzi millisele tahes visiitkaardile võiks edaspidi vabalt lisada: läbimõeldud ja mitmeplaaniline kava, ladus korraldus, õigeaegne info. Ja leidlikult valitud esinemispaigad – Salemi kirikusse ja Tartu Linnamuuseumisse ei satu kontserdile teab kui tihti iga tartlanegi, kõnelemata kaugema kandi külalistest.
Ja nüüd, kui peaksin valima sellelt festivalilt meeleshoidmiseks, järgmisse sügisesse kaasaviimiseks ilmtingimata üheainsa pildi – ei, isegi mitte helipildi, vaid lihtsalt pildi – siis läheks mu hääl küll iga kell tollele tillukesele, vahest paariaastasele põnnile, kes, pulk kõvasti-kõvasti peos, laupäevasel „Rütmirikkal lastehommikul” Genklubis vaibumatu hoo ja kadestusväärse himuga andis pihta metallofonile, millest ta ise väga palju suurem polnudki.
Üllatav valik, veidi? Ei tohiks ju olla sugugi. Sest muusikafestival, mis hakkab varakult hoolitsema oma noorema, väiksema ja päris pisikesegi publiku eest, mõtleb päris kindlasti tuleviku peale. Nagu õige ongi.
