Helilaine.ee: Jazzi eriilmelised näod IDeeJazzil

Martin Laine / 4.11.2014 / helilaine.ee

Avaldame Martin Laine artikli, mis ilmus kultuurimaailma mõtteid ja helisid kajastavas veebiväljaandes Helilaine.ee Originaalartikli leiate siit: www.helilaine.ee/artiklild/jazz-i-eriilmelised-naod-ideejazzil

Selleaastane IDeeJazz oli mitmekülgne ning lausa võimas maiuspala. Ürituse mitmepalgelisus ja erakordsus oli muljetavaldav. Rõõm ja sügavus muusikas tuleb niivõrd esile harva. Mitu päeva pärast üritust on siinkirjutajal ikka kestmas musikaalne elamuslik “pohmell” ülevoolavate emotsioonidega.

Muusikaliste meelte plahvatus Elektriteatris

Kõik muusikasõbrad võiksid kadestada neid, kellel oli võimalus viibida Tartu Elektriteatris IDeeJazzi teisel päeval. Seetõttu alustan oma muljetamist hoopis sealt. Kontsert oli võimas igas võtmes ning jääb meelde pikaks ajaks.

Tartu noorte ansambel Maimztet võitis publiku ja ka kriitikute südamed eelmisel aastal ning see tagas neile koha n-ö pealaval sellel korral. Meeleolukat folk ja jazz elementidega instrumentaalmuusikat nimetati ümber Lõuna-Eesti jazz-iks. Koht pealaval igati välja teenitud.

Võhikud võiksid nimetada akordionit ainult rahvalikuks ja lihtsameelseks pilliks. Noor akordionist Maimu Jõgeda, kelle loomingul bändi muusika baseerub, seda tobedat eelarvamust ei tunnista. Jõgeda on loonud akordionist tõsiseltvõetava kvaliteetmuusika instrumendi, mille helid sobivad sellesse loomingusse vast paremini kui ükski muu pill sama meloodiaga.

Samuti on sümpaatne perkussioonide kasutamine täis-trummikomplekti asemel. Kindlad rütmid, mis ei uputa, vaid lasevad meloodial heliseda, on sellises muusikas igati teretulnud.

Etteruttavalt võib öelda, et igati teenitult kutsuti tagasi lisalugu esitama pea iga festivali esineja. Maimzteti koosseis kiirgas rõõmust, kui neidki koheldi (jällegi rõhutan − teenitult) sarnaselt. Sellega lõi nooruke Maimztet kohustuse järgnevatele esinejatele olla väga tasemel. Samuti lõi Maimztet üleva meeleolu, mille vaimus jätkus kontsert lõpuni.

 

Kas enam paremaks saab minna? 

Hiljuti hooandjas teenitult hoogu saanud Heliotroop oli võimas. See muusika on tohutult rikas ning stimuleeriv. Progressiivse ja akadeemilise muusika elementidega jazz-muusika žanrimääratlus kõlab loomingu enda kõrval täiesti tühiselt.

Heliotroop oli omamoodi rännak piltilusast helipildist dramaatilisse õudusesse (heas mõttes!). Klassikalisest jazz-ist Avant-garde-sse.

Heliotroop koosneb auhinnatud jazz-talentidest. Kadri Voorandi üsna teatraalne olek ning selge laulumaneer segunes põnevate häälitsuste ja jazz-improvisatsiooniga. Mingo Rajandi ja Kirke Karja laululoome üsna erinev käekiri seguneb Heliotroopis üheks täiuslikus elamuseks. Meelis Vindi bassklarnet on ürgne, kaunis; klassikaline ja moodne samal ajal.

Pillidest võluti kohati välja abstraktsed ja enneolematuid helisi, kasutades üsna klassikalise kõlapildi toetuseks palju efektiplokke. Kujutan ette, et Heliotroobi muusika oleks mõnele filmitegijale korralik baasmaterjal. Koosluse ümber saaks tõesti luua võimsa kujutluspildi.

Lugu “Ennemuistse jahipüssi kuul” oli lausa nii hea, et tahtsin tõesti püsti tõusta ja aplodeerida. See ürgne jõud ja ilu ühes loomingus… sõnad saavad otsa. Märgin veel ära, et sellist muusikat peab lihtsalt kuulama elavas esituses.

 

“Võimsa rühma” jazz-muusikud: Rimski-Korsakov ja Mussorgski

Kruglov-Sooäär kvartett esindab midagi, mis jazz-muusikat tänapäeval paljudki edendab. Eesti-vene koostöö projekt avastab jazz-i vene klassikalises muusikas. Põhiline rõhk on “Võimsa rühma” heliloojate Mussorgski, Rimski-Korsakovi ja Borodini loomingul, ent kavva on võetud ka Tšaikovski ja Sviridovi loomingut. See värskendab nii klassikalist muusikat kui modernset jazz-i ennast.

Euroopas väga hinnatud vene saksofonist Aleksei Kruglov ja Eesti väljapaistvamaid ja toimekamaid jazz-muusikuid Jaak Sooäär moodustavad võimsa tiimi.

“Tuleb välja, et vene heliloojad olid kõvad jazz-muusikud juba 19. sajandil,” sõnas kontserdil alati humoorikas Sooäär. Tema sõnutsi ei pidanud pea mitte midagi muutma, et klassikalisest loomingust jazz välja võluda. “Põhimõtteliselt on ainult pillid teised,” tõdes ta.

Kvartett andis mõnusa maigu kõige klassikalisemast jazz-ist, kuid vene heliloojate looming kõlas samal ajal ka üllatavalt moodsalt. Eriti meeldisid töötlused Mussorgski üsna eripärasest muusikast, mis tõesti-tõesti kandub moodsatele pillidele ideaalselt.

Kuna basskitarr on mul üks lemmikpille, siis tohutult meeldis “töötluste” juures ka Mihkel Mälgandi bassimängu osatähtsus.

Kui Rimski-Korsakov ise oleks ajas üle saja aasta edasi reisinud ning näinud, et ühes väikeses Eesti kinohoones mängitakse endiselt tema muusikat hoopis uues meisterlikus võtmes, oleks ta näole tekkinud korralik uhkusepisar.

 

Füüsikud teenisid lõputud ovatsioonid.

Üks IDeeJazzi peaesineja E=mc2oli võimas privileeg festivali külastajatele. Ansambel astus 80-ndate alul lavale vaid 4 korda – TPI aulas, EPA aulas, ERKI saalis ning Tartu Levimuusika päevadel 1983. Elektriteatris oli koosseisu viies esinemine.

E=mc2 läbiv loomingumotiiv kontserdil oli massihävitusrelvade olemus. Lugude järel ei aplodeeritud, vaid kuulati vaikselt bändi laulja Peeter Volkonski seletusi massihävitusrelvadest. See oli terviklik viieosaline süit apokalüptilistel teemadel.

Mis muusikaga sellist lugu jutustada? Muusika oli justkui teatraalne progre-rock. Riho Sibula (kitarril) In Spe mõjutused andsid samuti hoogsalt tunda. Kitarri ja Margus Kappeli klahvide helid rõhutasid tabavalt mingisugust radioaktiivsust.

Tähtsam žanrimääratlusest on selle muusika ängistav ning haarav mõju. Tajusin seda kuulates enda näol murekortse. Umbes nagu muusika üldse ei meeldiks. See on pigem märk sellest, et looming oli tohutult mõjuv.

Rida “Kas keegi üldse mäletab, mis maitsega oli vesi?” tekitasid kõhedust ja külmavärinaid. Muusika väga rõhuv olemus viis kuulajad muusse maailma. See muusika oli kunst; ning mitte mingi abstraktne ja arusaamatu. Sõnum jõudis igaüheni.

Peeter Volkonski kõhe olemus aitas tohutult kaasa, kuigi talle jagus vaevu ridugi. Tema vokaal oli igati asendatav, kuid kohalolek mitte. Arvan, et sellel kontserdil andis juurde tema eakus ja elukogemus; selles peituv kerge värin ja haprus.

Süidi lõppedes kargas kogu saal püsti ja aplodeeris pikalt. Kutsuti bändi pikalt tagasigi. Õnneks ei korratud ühtegi laulu, sest nii oleks saanud tervik rikutud. Bänd kummardas väärikalt.

E=mc2 kontserdi haruldus andis kogemusele lisaväärtuse. Tundus, nagu oleksime meie selle saalitäiega viibinud keskkonnas, mida elu jooksul tihti ei koge. Meeldejääv.

 

Back to the Roots

Korraldajad ise identifitseerivad üritust jazz– ja rütmimuusika festivalina. Sellega peab igati nõustuma. IDeeJazzil võis kuulda kõike, mis kas või natukenegi seondub jazz- ja rütmimuusikaga − nii progret kui bluusi; isegi klubimuusikat. See mitmekülgsus andis festivalile iseloomu juurdegi.

Esimesel päeval hubases Tartu Jazzklubis sai kuulda Andres Rootsi ja Raul Terepi meisterlikku, kuid minimalistlikku ülevaadet bluusmuusikast. Festivali korraldaja Oleg Pissarenko naljatles kitarrivirtuoos Rootsi perekonnanime irooniale (inglise keeles “juured”). See oli igati asjakohane, kuna bluusimuusika on jazz-i tugevalt mõjutanud.

Rootsi mõnus kitarrisõrmitsemine annab võimaluse luua mitut heli korraga. Umbes nagu oleks ta enda bassimängija samal kitarril. Andres Roots on üks kodumaa parimaid ja maailmaski väga hinnatud, seega ei pea siin taset pikalt kommenteerima. Rootsi festivalikavasse panemine ei saa kunagi olla vale otsus.

Festivali läbiv joon oli rõõm musitseerimisest. Rootsil, kes arvatavasti on sedamoodi mänginud aastakümneid, oli alati värske naeratus ning rahulolu näol. See on ehk kõige tähtsamgi sellisel tasemel muusiku juures.

Elleri kooliga Five Quarters Quintet andis tasemel tribuutkontserdi ülimõjukale jazz-kitarrist Wes Montgomeryle. Noored muusikud olid endale võtnud tohutu ülesande improviseerida maailmatasemel jazz-lugude ümber.

Jaanis Kill, Johannes Laas kitarril ning Kristjan Rudanovski viiulil mitte ainult ei saanud sellega hakkama, vaid lõid midagi imelist lausa mängleva kergusega. Kordamööda mängitud lõputud keerukad soolod olid hunnik mett muusikagurmaani keelele.

Noored näitasid taset. Iga vanem jazzi-huviline võib kindel olla, et sellise tasemega on tulevik igati kindel. Viieliikmeline noor koosseis võitis publiku südamed ja toetas IDeeJazzi imelist olemust.

Carrot Lights oli ehk esimese õhtu kõige modernsema muusika esindaja. Laura Remmeli, Joel-Rasmus Remmeli ja Kaspar Kalluste muusikat on žanritesse raske panna. Võib ju öelda Jazz-fusion, sest segatakse kokku paljugi poppmuusika elemente jazz-iliku olemusega.

Trio muusikat iseloomustab tihti mingi rõõmsameelsus ja sünergia. Palju tundub olevat ka eksperimenteerimist. Carrot Lights tõestab oma muusikaga, et rõõmsameelsuski võib omada sügavamat sisu. Ei ole siin midagi naiivset või magusat, ometi püsib ülev meeleolu.

 

Võhikule ja gurmaanile võrdselt haaratav

Festival jätkus teise päeva õhtul Genialistide klubis hoogsalt, kus publik märksa noorem. IDeeJazzi põhiprogrammi lõpetas üsna huvitav klubiüritus, kus kohtas hoogsavõitu alternatiiv-popp ja jazz-muusikat. Üles astusid alternatiivne elektrooniline poppmuusika projekt Cirkl, noorte muusikute jazz-fusion bänd Innersound, elektrooniline võimas “klubi-jazz” trio Veski-Rubina-Mölder (ehk Cyber Cafe ) ning jazz-elementidega naturaalne trumm ja bass Soundhouse. Ütleks, et tegu oli sellise meeleoluka afterparty tüüpi kontserdiga, mida Elektriteatri kontserdi muljete tõttu nautisin pigem aju välja lülitamiseks. Bändid olid tasemel ja rahvas hullus energiast.

IDeeJazzi võiks olla ideaalne esimene jazz-muusika festival võhikule, sest tutvustab selle muusika väärtust väga osavalt läbi mitmete muude muusikastiilide. Nii ­jazz­-, rock– kui ka poppmuusika sõber sai kätte oma meeldiva annuse.

Üsna minimaalse kavaga saavutas IDeeJazz küllusliku elamuseloome. Kontsert Tartu Elektriteatris oli üks paremaid (nii väheste bändidega) live-kogemusi minu elus. Kummardus Oleg Pissarenkole selle kogemuse loomise eest.

Allikas: helilaine.ee

Author: IDJ

Share This Post On