Helienergiate kogemine IDeeJazzil võrdub riiulitäie romaanide läbilugemisega

IDeeJazz 2014 festivali avalöök leidis aset 31. oktoobril ei kusagil mujal, kui Taaralinna rütmimuusika südmes, Tartu Jazzklubis. „Selle aasta festivalil on mitu läbivat joont – üks on ajalooline, kus noored ja andekad muusikud mängivad stiile läbi jazzi ajaloo. Teine joon otsib puutepunkte muusika ja teaduse vahel,“ tutvustas festivali eestvedaja ja hing Oleg Pissarenko oma avakõnes.

Esimestena asusid jazzmuusika juuri lahti harutama kompromissitu Eesti bluusikuningas Andres Roots ning rütmimeister Raul Terep, kes kostitasid publikut autentse maailmaklassi bluusitunnetusega, mida siinkandis ei kohta just kuigi tihti. Lisaks kõigele muule vürtsitas meeste etteastet maitsekas huumor ning karismaatiline hoiak ja seda juba esimesest loost alates. Kõige müstilisem tundus bluusivendade esituse juures see, et heli tekitati vaid trummide ja ühe kitarriga, mis täitsid lava kordades võimsamalt, kui keskmine rokk-bänd. „Pigistada nii väikesest pillist veel nii veenev bass ka välja – no selleks peab hea toon olema ja aastaid harjutama, täiesti super!“ tõdes legendaarne Tartu pillimeister ja muusikamees Halvo, kes tõstis muuhulgas esile ka kollektiivi ülimat musikaalsust ning dünaamilisust.

Andres Roots & Raul Terep / foto: Kalev Ints

Andres Roots & Raul Terep / foto: Kalev Ints

Järgmisena astus publiku ette spetsiaalselt selle festivali jaoks kokku tulnud ja peamiselt noortest ja õppivatest muusikutest koosnev kollektiiv Five Quarters Quintet (e.k. viis neljandikku kvintett), kes austasid suure jazzi alustala Wes Montgomery loomingut. Vahetult pärast lavalt maha astumist olid muusikud silmnähtavalt ekstaasis ning seisukohal, et kõik õnnestus hästi, enesetunne oli ülihea ning publik suurepärane. Küsimuse peale, kas nii kiiret svingi ludistades on oht ka ludinast mõte lendu lasta, vastas ansambli esikitarrist Jaanis Kill: “Esmatähtis on jääda rahulikuks ning säilitada mängitu üle absoluutne kontroll. Kontrastide rõhutamiseks on kiirele taustale teinekord efektsem isegi aeglast laadi soolo üles ehitada.”

Festivalikülastaja ja melomaan Kalev võttis etteaste lühidalt kokku järgmiste sõnadega: “Viiel veerandil oli hästi mõnus, selline casual feeling sees. Nad mängisid hästi kergelt ja muretult.“

Küsimusele, kas ansambel jääb kokku, vastas trummar Kalle Kindel: ”Kuna tööd sai tehtud kõvasti, proovides oli väga hea tunne ja kontserdil veel parem, siis võiks tulevikus jätkata küll.”

Five Quarters Quintet - Tribute to Wes Montgomery / foto: Kalev Ints

Five Quarters Quintet – Tribute to Wes Montgomery / foto: Kalev Ints

Kolmanda kollektiivina Tartu Jazzklubi laval astus üles debüütplaati esitlev ansambel Carrot Lights eesotsas tuntud lauljatari Paula Mustika aka Laura Remmeliga. Mitmekihiline ning lummav etteaste haaras publiku tähelepanu jäägitult endasse, vahest isegi liigkapitaalselt, mõjudes mõnele kuulajale ohtlikult ebamaisena. „Palju õppinud ja koolitatud, hästi huvitav, tehniliselt keeruline ja palju kifte kohti,“ kommenteeris kuulaja Halvo.

Carrot Lightsi plaadiümbrise fotode autor Sohvi Viik oli silmnähtavalt rahul sõprade muusikalise ning lavalise esitusega: „Carrot Lightsi puhul meeldis improvisatsioonilisus. See oli kontsert, mida on võimalik aina uuesti ja uuesti kuulata.“

„Nii põnev, teistsugune ja atmosfääriline,“ kirjeldas kuuldut muusikasõber Leho.

Festivali esimene päev oli täis kordaminekuid – publik oli suurepärane, artistid kõrgetasemelised ning mis kõige tähtsam – meeleolu ülev.

Carrot Lights / foto: Kalev Ints

Carrot Lights / foto: Kalev Ints

IDeeJazzi põhiprogramm jätkus 1. novembril pärast päevaseid ID+ lisasündmusi Tartu Uues Teatris. Esimesed helid päästis saalis valla eelmise aasta festivali suurüllataja, noormuusikutest koosnev kollektiiv Maimztet. Äärmiselt mahedat ja isikupärast muusikat viljelev omaloominguansambel mõjus soojalt – publik sulas. Vahest võis teravam tajuja noorte etteastes aimata „suure lava kõdi“, mis üldkõla natuke maisemaks vormis, muutes perkussioonimängija rolli kohati liiga domineerivaks.

Maimztet / foto: Kalev Ints

Maimztet / foto: Kalev Ints

Järgmisena astus lavale ansambel Heliotroop, kes tutvustas oma debüütalbumit „Ennemuistse jahipüssi kuul“. Kollektiiv on pälvinud oma varasemate esinemiste eest hulgaliselt kiidusõnu, tekitades kuulajais suuri ootusi. Kõigele vaatamata ületas Heliotroop mängleva kergusega kahe meetri kõrgusele seatud lati nelja meetri kõrguselt. Vaatamata ajutistele tehnilistele probleemidele võimendusega, on Kadri Voorand artist, kes võib publiku tarduma panna kasvõi täiesti juhtmevabalt – nii juhtuski. Ja mitte ainult Voorand. Jäi mulje, et igaüks Heliotroopist võiks silmapilkselt soolokarjääriga alustada. Seda mõtet kinnitas organismi adrenaliinitaset mõjutanud kitarrisoolo Marek Taltsilt. Kontserti kuulanud muusik Tuuli tõdes, et Heliotroopi teeb eriliseks nende lugude sügavmõttelisus ja luule, mis on segatud kõrgetasemelise jazziga.

Heliotroop / foto: Kalev Ints

Heliotroop / foto: Kalev Ints

Enne füüsikuid läks rahva ette plaati nimega “Võimas rühm” esitlema Kruglov-Sooäär kvartett. Nimelt olin kohvikujärjekorras, kui küsisin minu ees seisnud Jaak Sooäärelt, kas ta ei peaks juba laval olema, mille peale Sooäär tellitud kooki maitses ja ütles, et aega veel jagub. Mõnikümmend sekundit hiljem olid muusikud laval, täpilised teetassid ja kook ühes. Väga vitaalne ja käre esitus, kust ei puudunud hullumeelsed kitarrisoolod Sooäärelt ning korraga kahe saksofoniga mängitud spontaanhõisked Kruglovilt. Kui küsisin kuulaja Raidult Võimsa rühma etteaste kohta, sain vastuseks:“Sooäärest ei saa kunagi küll.“

Kruglov-Sooäär kvartett / foto: Kalev Ints

Kruglov-Sooäär kvartett / foto: Kalev Ints

Kõige viimaks astus Tartu Uue Teatri lavalaudadele pärast Oleg Pissarenko julgustavat lausungit: „Head mõtted ei teki vaid muusikutel, vaid ka füüsikutel,“ Peeter Volkonski ja E=mc². Füüsikuteks kehastunud legendistaatuses persoonid esitasid viis pala tuumasõja, olemise ja mitteolemise teemadel. Kogu laval toimunut ilmestavad vahest kõige paremini Peeter Volkonski öeldud sissejuhatavad sõnad: „Aga tegelikut ei ole tuumasõja oht mitte kuhugi kadunud. Et seda lihtsat tõde veelkord meelde tuletada, esitame me teile jälle viis tantsu viimse kevade hommikul.“ Tuumalöögi energiaga esitatud sügavmõtteline ülesastumine lõi kuulajad justkui pahviks. Hetkegi mõtlemata oli publik viimase pala järel au märgiks toolidelt püsti ning aplodeeris palavalt.

Tartu Uue Teatri kontserdid olid hoomamatu energeetilise laenguga. Igaüks isemoodi eriline ning järgmist esinejat sissejuhatav. „Väga hea järjestus oli, kava oli hästi kokku pandud!“ tõdes kuulaja ja muusik Rait.

Peeter Volkonski & E=mc2 / foto: Kalev Ints

Peeter Volkonski & E=mc2 / foto: Kalev Ints

Samal ajal, kui Peeter Volkonski ja E=mc² Tartu Uues Teatris publikut hullutasid, alustas naabermajas Genialistide Klubis oma etteastega noortebändi poolfinaali jõudnud kollektiiv Innersound. Kõrvalmajast saabununa nägin saalitäit pealtvaatajaid kahe loo vahel huilgamas ja mõtlesin, et mis imet küll siin tehakse.

Hiljem tekkis võimalus asjaosalistelt otse küsida, kuidas Innersoundil läks, mille peale ansambli kitarrist Johannes Laas vastas:“ Alguses ei saanud vedama, siis ei saanud pidama.“

„Juba esimese loo ajal oli mul nii hea tunne,“ kommenteeris laulja Elina Hokkanen. 

Publiku kohta küsides arvas Johannes järgmist:“Eestlased on tagasihoidlikud, nii et sa ei tea kunagi, mida nad tegelikult mõtlevad.“

Elina:“ Tegelikult mulle ei meeldi esineda, kui inimesed on minust nii kaugel. Mulle meeldib neid näha, neile otsa vaadata, neile silma vaadata, sest ma laulan neile.“

Johannes: “No tegelikult meil ei ole vaja mingit tohutut rahvamassi lava ette. Kui kuulatakse, siis ei ole muud vajagi.“

Innersound / foto: Kalev Ints

Innersound / foto: Kalev Ints

Innersoundi järel astus lavale elektroonilist minimalismi viljelev põhjamaine Cirkl. Pühendunud publik ning süvenenud artistid toitsid teineteist vaheldumisi ning jäi mulje nagu oleks kõik saalisviibijad tõusnud järgmisele metatasandile. Vaatamata halloweeni-järgsele õhtule, olid Liis Ring ja Karl Petti kohale meelitanud pea terve Tartu alternatiivmuusika austajaskonna. Pettuma ei pidanud keegi.

Cirkl / foto: Kalev Ints

Cirkl / foto: Kalev Ints

Cyber Café / foto: Kalev Ints

Cyber Café / foto: Kalev Ints

SoundHouse / foto: Kalev Ints

SoundHouse / foto: Kalev Ints

Õhtu lõpetasid kaks tantsulisemat kollektiivi Cyber Café ehk Veski-Rubina-Mölder ning live d’n’b – d viljelev kollektiiv SoundHouse. Nii mõnigi leidis lõpuks tee tantsupõrandale.

IDeeJazz 2014 põhiprogramm osutus taaskord äärmiselt mitmetahuliseks ning koondas kokku Eesti jazzimaastiku koorekihi, tutvustades tartlastele Eesti jazzmuusika hetkeseisu. Esines ootamatuid viperusi ning positiivseid üllatusi, ent vaatamata kõigele on sellise hulga muusikalises vormis energia kehast läbilaskmine võrdeline raamaturiiulitäie romaanide läbilugemisega. Uskuge mind, mööda külgi see alla ei jookse ning pigem aitab igapäevaelu laiemalt mõttestada. Järgmise korrani!

 

Käis, kuulas ja kirjutas KRISTOFER SOOP

melomaan ja IDeeJazzi reporter

5.11.2014

Foto: Jassu Hertsmann / TJC

Author: IDJ

Share This Post On